***
Taas oli satanut lunta
ja se peitti nämäkin metsät ja suot.
Ei näy pienintäkään merkkiä
että täällä oli vuodatettu verta
ankarissa taisteluissa.
Mutta minä kuulen
mäntyjen huminassa
ammoin tauonneen taistelun
kaikuja,
ja lumen alta
pilkistää esiin
suon punertavaa ruostetta
kuin verta
harsositeiden läpi.
Armas Hiiri
Kurret
Net saldatat, ken peldoh kuadui voinal,
Kus verituuli viheldeli vai,
Ei kalmua löytty vierahal mual, toinah,
A muututtih hyö kurgiloikse kai.
Täh päivässäh siit ammui mennyös aijas,
Kos lennetäh, vie iäni kuuluu hiän;
Ga, vikse, sendäh igävy on taivas
Da tuskas puaksuh tykkäy hengi miän.
Vai lendäy, lendäy vadvavunnuh vergu,
Miän päivänlaskun tyyneh suveh viey,
A vergas siit on pikoipieni žerbu,
Se, vikse, minul sija jiännyh sie.
Kos tulou aigu, linnun vergunuoras
Gi minä lennän sinipilvien ual,
I annan siepäi – valgien kurrenhooras,
Miän iänen kaikil, kedä jätiin mual.
Rasul Gamzatov, karjalakse on kiändänyh Aleksandr Volkov
Mamoi
Iknha mamoi kacub,
Riputanu pän,
Söda-ki ei raci,
Varastusiš hän.
”Sašoi, Pauši, tulgat,
Kucun minä teid”.
Vaiše poigad kuldad
Kulgoi mamad ei.
Mamoi paštab pirgoid
Poigaižiden täht.
”Sägat, algat kirggoi,
Kuni teil om taht.
Abutagha jumal
Teile kaikis töiš!”
Mamoin päs – kut humal,
Kuti sumeg öoš.
Elo kovas puski,
Sulid poigid vei...
Vaiše mamoi uskta
Neche tahtoi ei.
Seižub ezitanhal
Koivud iknad läz.
Koiv da kaži vanhal –
Pereh kaik om täs.
Käred voin om männu,
Lopnus om se aig.
Varastusiš mamoi
Eläb tähäsai.
Pordhil išttes uugad
Päst’, om sambnu än’...
Pimed laskeb suugad,
Mecha se jo män’.
Vändab hänen paikal
Öine pohjoiždöl.
Vaiše mamoi kaiken
Kucub poigid völ.
”Sulad poigad, tulgat,
Teiš om minun toiv!..”
Kuti kündlid, kuldes
Sordab lehtid koiv.
Oleg Mošnikov